Mis on hommikupäevik? Hommikupäeviku mõte tuleneb oma loovuse elluäratamisest, sest see kuidas me kirjutame või maalime, mõjutab kuidas end tunneme või mõtleme. Ka maalimine on üks päeviku pidamise viise. Päeviku pidamine aitab olla vähem kriitiline enda vastu. Seda võib nimetada kaastundeks iseenda vastu, mis on esimene samm oma loovuse ja loojaga kohtumiseks.
Hommikupäevikuga saab korrastada oma mõtteid, mis on iseendale ausalt ära rääkimine kuidas ennast tegelikult tunneme. Seda kirjutatakse 12 nädala jooksul igal hommikul vähemalt 3 lk. Tuleb võtta eraldi aega ja vajadusel panna kell pool tundi varem helisema. Samuti ei soovita päevikut lugeda esimese 8 nädala jooksul, sest see võib esile tuua negatiivseid tundeid. Kui tunneme ennast vihasena või läbikukkununa, siis ei tasu jätta päevikusse kirjutamata. Vastupidiselt sunnib päevik täpsustama, mida sel hetkel tegelikult tunneme. Meil ei pruugi olla tuju kirjutada hommikupäevikusse, kui oleme meeletult armunud või tunneme end petetuna. Tegelikult on päevik suurepärane viis oma erinevate tundeseisundite analüüsimiseks.
Meie tegelik “mina” jääb erinevate tunnete varju, sest need võivad iga päev muutuda. Aga iseenda kuulamine on väga oluline. Kui meie enda sees toimub konflikt, siis saame hommikupäeviku kirjutamise ajal teada tegelikest soovidest. Samuti näitab päevik, kui oleme oma teelt kõrvale kaldunud, aidates endal tagasi jõuda isikliku tõe rajale. Tavaliselt tunneme oma sisemise hääle ära tugeva rahulolematuse tõttu, millise vaigistamiseks peame selle ära kuulama. Hommikupäevikus võib ära tunda iseenda tegeliku kutsumuse. Inimene saab olla see, mida väljendab!
Paraku käivad enese identiteedi leidmisega kaasas nii võidud kui kaotused. Meie avastatud piirid eraldavad meid kaasinimestest. Meie arusaamad hakkavad muutuma selgeks ja kaotame ebamäärasusega võideldes illusioonid. Saavutame selguse, mis toob kaasa muutuse. Hommikupäevikus võib selguda tõde nii meie tööelu kui paarisuhte kohta ja see ei pruugi meile meeldida. Peame hakkama tegutsema muudatuste suunas ja hakkame iseendas kahtlema. Samas saame päevikut kirjutades teada ka uutest võimalikest lahendustest. Selleks võib olla soov õppida keeli, tegeleda kunstiga või õppida mängima mõnda muusikainstrumenti. Peame muutuma tähelepanelikuks ümbritseva suhtes ja märkama, mis meid tegelikult köidab. Võime sattuda päeviku kirjutamise ajal sisemisse kurbusesse kuna näeme millised sõbrad meid tüütavad või olukorrad ahistavad.
Me ei taha endale tunnistada, et oleme muutuste lävel. Tahame tagasi meile turvalisena näivat olukorda, kus ei ole ähvardavat töökoha vahetust või loobumist oma sõpradest. Selline uus olukord tekitab tunde, kus tahame nutta löristada. Paraku kehtib vanasõna, et magavale kassile hiir suhu ei jookse. Ja saame sellepärast pahaseks, et meie rahu on rikutud. Hommikupäevik näitab kätte enda tegelikud vajadused. Kui soovid ja tunded on allasurutud, võime jääda haigeks ja emotsionaalselt rõhutuks. Hommikupäevik aitab ära tunda, mida ignoreerime või milliseid edusamme ei ole osanud märgata või tunnustada. Muudatused põhinevad reaalsusel, mitte ei ole tegemist umbmäärase unistusega. Enda loovuse kaudu saame lahti lasta klammerdunud vanast, millise kaotus võib tunduda esialgu traumaatiline.
Mõtted laenatud Cameron, J. (2002) tõlgitud raamatust “Loovuse teel”.